Suure-Lähtru mõisahoone on enam kui 230 aastat vana mälestis, mis on ühtaegu nii kodu kui ka turismiobjekt, kus võetakse vastu külalisi nii lähedalt kui kaugelt. Siin pole mitte tolmunud muuseum ega steriilne hotell vaid ehtsa vana mõisaja atmosfääriga häärber, milles omanikud mitte ei teeninda vaid võõrustavad, kus ei ole mitte kliendid vaid külalised.

Suure-Lähtru mõisa ajalugu ulatub tagasi 16. sajandi algusesse, kui see läänistati Egert von Alenile. Mõisa hiilgeajad on seotud siiski von Baranoffide suguvõsaga, kellede valdusesse Suure-Lähtru läks 1590. aastal. 1775. aastal ehitas Karl Gustav von Baranoff praeguse hilisbarokse peahoone, kus tänase päevani on säilinud uhked terpid ja uksed ning kohati ka rokokoo stiilis puitnikerdus.

Pärast Baranoffide lahkumist Suure-Lähtrust 1835. aastal, vahetas mõis kinnisvaraspekulatsioonide objektina ühtepuhku omanikku. Mõisa peasaalis tähistab seda pikk rida omanikusuguvõsade vappe.

Peale 1919. aasta maareformi alustas mõisa peahoones tööd kool, nõukogude perioodil kasutati hoonet kohaliku majandi keskusena.

1996. aastal ostsid tühja ja laguneva mõisahoone Mart ja Monika Helme, kes rajasid siia oma kodu. Majas elava kummituse kaitse all on nad sestpeale mõisa ulatuslikult restaureerinuid ning tunnevad alati rõõmu külaliste üle, kes nende tehtust osa saada tahavad.

Külalistele pakutakse Suure-Lähtrus ettetellimisel kohvi ja kooki, napsi, lõuna- ja õhtusööke, paaridele romantilist ööd kunagises mõisaproua magamistoas, kontserte ja võimalust üürida ruume mistahes muudeks ettevõtmisteks.

Suure-Lähtrus on suursugune, Suure-Lähtrus on hubane!